1.
On teil kunagi olnud selline tunne, et te peate midagi kindlat tegema? Näiteks peate kellegagi ühendust võtma või mingisse kindlasse kohta minema. Mul on elu jooksul olnud selliseid tundeid päris palju. Kuid üldjuhul olen ma väga vähe talitanud nende tunnete järgi. Kuna olen loomu poolest natuke eraklik, ei ole osanud ma ennast nii palju usaldada ning olen alati proovinud teha nii nagu teised. Mul on selle pärast olnud kahetsusi ning tagantjärgi olen teinud järeldusi, et oleks pidanud ikka enda moodi tegutsema.
Ma olen viimasel ajal jõudnud arusaamisele, et elu on kui test. Mina testin pidevalt iseennast, et teada saada milleks ma võimeline olen. Kuhu ma niiviisi välja jõuan, miks ma oma elu sellisena võtan ning lõppude lõpuks – kes ma ikkagi olen. Ma arvan, et seda viimast küsimust küsib endalt igaüks. Eriti siis kui on tulnud ette olukordi, kus me pole iseendid ära tundnud või ei tea oma tõelist väärtust. Ning ka viimases hädas, kui tunneme end lootusetult ja lööduna. Kõige naljakam aga kõige selle juures on see, et elu näib paiskavat meie silme ette vastuse ning raja, mis on mõeldud meile ning sageli on see vastus olnud kogu aeg meie ees. Ma arvan ka seda, et saame vastuse küsimusele kes ma olen? lõplikult teada oma elu viimastel minutitel. Siis kui see väidetav filmilint meie silme eest läbi vurab, näidates meile meie elatud elu. Huvitav, kas sel hetkel tunneme pigem kahetsust või rõõmu? Oleme oma lõpp-peatusega rahul? Kas sel hetkel suudame üldse midagi tunda? Need kes on selle läbi elanud, sellest rääkida ei saa. Kuid kas meie endi meistriteos pakub meile rahulduse meie viimastel hingetõmmetel või tunneme hoopis sügavat pettumust sellest, et midagi tegemata jäi.
Tsiteerides USA-s tuntud ja armastatud telemängude loojat Chuck Barrist: „Kui sa oled noor, on su potensiaal piiritu, sinust võib saada kes tahes, Einstein või DiMaggio. Kuid teatud vanuses, paari aasta pärast muutud sa selleks kes oleksid võinud tegelikult olla . Ei saanud sinust ei Einsteini ega DiMaggiot. Ja see hetk lööb sind kõvasti kui ta kohale jõuab.” Kas me kõik soovime tunda seda lööki ja WC-potist alla käinud unistuste tunnet? Võib-olla selle pärast inimestel ongi keskeakriisid, kuna nad tõepoolest avastavad üks päev, et nad pole mitte midagi teinud ning nad pole need kelleks kunagi tahtsid saada. Potensiaal on kadunud ning nad panevad tähele endi ümber ainult noori, kelle silmis on elujanu ning vajadus saavutuste järele. Ka nemad tunnevad end sellel ajal maailma nabadena ning tulevaste Einsteinide ja DiMaggiotena. Kuid ikkagi, kui vaadatake neid noori ja energilisi elu uustulnukuid, laskutakse sageli kahetsustesse ning meenutatakse oma „maha magatud” hetki. Hakatakse võrdlema ennast ning neid samal ajal ning peas tehakse kalkulatsioone sellest, kui kaugele võiks elus üks või teine saavutada „muldsesse” keskikka jõudes. Kuid vaatamata sellele on kõik endiselt meie endi kätes ning võime saavutada seda mida me tõepoolest tahame.
Me elame vaid iseendale ning oleme siin maailmas üksi. Meil on küll lähedased ja sõbrad, kuid oma elus etendame pearolli vaid meie ise. Kuid ometi näen ma iga päev vastuolusid. Väga vähe on neid, kes tõesti julgeksid teha seda mis neile tõsiselt meeldib. Imeväike osa on neid kes tõepoolest on need kes nad tegelikult on ning ei järgi eksitavat müra mis neid kellekski teiseks teeb. Taustamuusika on ju meeldiv ja rahustav, kuid sellel ei tohi lasta muutuda häirivaks lärmiks, mis segaks meil meie endi mõtteid kuulamast.
Mitte ükski inimene pole teisest parem. Kuid ometi ei ole kõik võrdsed, sest inimeste vajadused on elus erinevad. Mida väiksemate ambitsioonidega inimene, seda väiksem on ka tema soov elult midagi saada. Keegi ütles kunagi, et kui inimese unistuseks on mingi kindel käega katsutav asi, siis olevat see märk madalast mõtteviisist ning tõeliste ambitsioonide puudumisest. Ma ei hakka siin kohal kritiseerima ühiskonda ning üleüldist voolu, mis panustab tarbimisele. Madal mõtteviis on see, mis ei suuda vastu panna kiusatustele ning peibutistele, olgugi et need võivad hiljem osutuda kahjulikuks. Eluvorm, mis ei suuda mõtelda ega analüüsida ning toetub ainult oma instinktidele ja hetketunnetele, on primaat. Sama on ka mõtteviisi kohta, mis ei suuda endale selgeks teha seda, et on olemas midagi kõrgemat ja ma ei räägi siin ainult jumalast. Mõtteviis, mis ei ole võimeline üldsegi tulema sellise mõtte peale. Nagu ma olen ennist öelnud, siis inimene saab kõik mida tahab, see kehtib ka materiaalsete asjade kohta.
Tom Hanksi kehastatud tegelaskuju filmis Forrest Gump oli heasüdamlik ja kohusetundlik ullike, kes rändas mööda maailma ning juhtus olema ajalooliste sündmuste keskmes. Ta kohtus nii John Fitzgerald Kennedy, Elvis Presley ning John Lennoni ning paljude teiste ajalooliste inimestega. Ka Forresti unistuseks ja ülesandeks oli oma sõbrale Bubbale antud lubadus krevetilaeva pidamiseks. See oli ka Bubba unistus. Kuid viimasega ei läinud Vietnamis kõige paremini ning Forrest pidi seda unistust ise teoks tegema. Ning Forrest sai oma tahtmise ning krevetilaeva. Kuid ometi, kui Forrest oli oma materiaalse unistuse täide viinud, tundis ta sügavat vajadust millegi järele, mis ei olnud käega katsutav, kuid tähtsam kui kõik maailma krevetilaevad kokku. See oli iseenesest mõistetavalt armastus. Kuna Forrestil polnud perekonda ning tal olid vaid üksikud sõbrad, siis veetis ta pikki öid mõeldes oma armastatust Jennyst. Vähesel kuid ometi piisaval määral õnnestus tal ka seda kogeda ning ta sai isaks. Kuigi Jenny suri filmi lõpus, sai Forrest elu põhiväärtustest aru ning hakkas elama nendele. See näide on vaid üks piisk ookeanist.