Information war and economics

Since it´s development, the media has always been the brainfood and intellectual source for human societies. Today´s media is global, highly reliable and fast. It can provide all sort of information and is published almost in every corner of the world. The modern media can be either manipulative or concentrated. Dependent newsrooms have criterias and interests, which are usually related to earnings and ratings.
Media has always had it´s role in society. It helps to point and reflect the problems that concern us. Media also creates and makes people or turns them into something ugly. It can make things controversial or turn them around. For example, we all remember O.J. Simpson case. The ordinary courtcase was turned into a show. Either way, it has a power to create, build and make new opinions. Press has its hidden power in society, which the reporters and journalists are anxoius to use in full force in every possible chance.
We all know, that the world is in financial crisis. And it doesn´t concern person before it has touched his wallet. The layoffs and foreclosurer make the economic picture even more worse for the average people. Every month´s new data is more horrifying than the last. The average peson didn´t care about what happened before Lehman Brothers bankruptcy. If it doesn´t concern his welfare, then who gives a thing about some bank, whose services you have never even used. But then again, it all changed after Lehman
Since then, the news are only talking about financial crisis. I know, that this is the biggest crisis since The Great Depression and it is also the most widespread, thanks to globalization, free market system and capitalism. And it is impossible not to speak about it. But it seems to me that media is using the current crisis to get the viewers and readers and it doesn´t pull back, if it needs to spice the headlines with little more robust sentences, to get the ratings.
The media has done it´s work very well and gotten everybody aware of the crisis. I think that every living soul on planet Earth now knows what we are dealing with.
I went to the church on Christmas and the priest talked about the economy and financial crisis almost one quarter of the speech. In his tone of voice, I could hear the fear, agony and dissapointment. It was very different from the usual Christmas´ speech. Other example was my child´s kindergarden teacher. That woman has spoken all these years about happy things and chlidren, but suddenly she speaks of the crisis. Fear and horror are just light words to describe people´s reactions and toughts about this crisis, because people are often scared by the headlines of their local newspapers, which help to create panic and make people more depresses. But who do people believe? Its the media of course.
I have noticed that almost all the news publishers have gone a little bit „yellow”. I tought myself, that it´s like this because the publishers need to get their ratings and earnings to cope with the hard times. The competition for the readers clicks or orders is mostly working through the manipulation of the reader itself. The economic news are like the Papparazzi magazines, which are often oriented to emotions, instead of facts. And which often create false comphrehensions.
I call these news providers subprime news offerers and the people involved in this business the subprime editors. I think those subprime newsmakers make panic, horror and depression, by amplifying the emotions instead of concentrating on facts in the news, especially the economic news, which are being passed on to the reader or viewer with gloomy expressions.
My conclusion would be simple: be careful what you read or view, it can easily manipulate you. If you don´t like the facts or the way the news are being passed on to you, switch to the trustworthy and experienced sites or stations. Do not think with emotions. And not to underestimate current situation in economy. Things are nasty and it creates stress and tensions, especially if you are unaware about the future.

Turufundamentalism sotsiaalsuses ja finantskriisis

George Soros nimetas turufundamentalismi kui nüanssi, kus isiklikud huvid pannakse ühiskondlikest huvedest kõrgemale. Turufundamentalism lööb oma pale kõige paremini välja arenevatel turgudel, kus lisaks omahuvede kindlustamisele valitseb ka kauboikapitalism. Ma nimetaksin turufundamentalismi kapitalismi krooniks, millest järgmine samm oleks juba seadustest üle minemine.
Esmalt vaatleksin turufundamentalismi mõisted sotsiaalsest aspektist. Kõige ehedam näide turufundamentalismi ilmingutest on paljulevinud tõdemus meeste arvamusest, kus nad väidavad, et naisi huvitab vaid raha ning armastus ei ole oluline. Siit saab järeldada teisi aspekte nagu otsiks naine rahaga kaasnevat turvalisuse tunnet või koguni glamuuri ja omapärast uhkusetunnet. Seda muidugi vastavalt inimese haritusele ning sellele kuidas ta laseb sellel kõigel endast välja paista. Just turufundamentalism on seadnud inimeste (sedapuhku naiste) väärtushinnangud enda huvidele vastavaks ning loonud ühiskonda mõtteviisi, mis on raskesti muudetav ning loob üldistuse, mis läheb käiku alati siis kui näeme vastavat stereotüüpi või selliste omadustega naist.
Ma nimetaksin kauboikapitalismi kui välja arenemata ning "metsikut" turufundamentalismi arenevatel majandusturgudel. Seda võis kohata näiteks üheksakümnendatel Eestis. Kauboikapitalismi tingis suuresti ebastabiilne poliitiline olukord riigis, välja arenemata majandus ning segipaisatud ühiskonna moraalid. Kauboikapitalistid elavad alati tänases päevas, nad ei mõtle tulevikule ega kindlustundele. Nad on metsikud ning kartmatud ning valmis minema kas või üle laipade, et kindlustada oma huve. Just nagu kauboid Metsikus Läänes.
Miks ma räägin kauboikapitalismist? Nimelt, mulle tundub nagu tuleksid selle ilmingud tagasi meie ühiskonda. Ning selles ei ole seekord süüdi mitte ühiskond ega poliitiline süsteem, vaid majandus, mis on iga riigi funktsioneerimise alus.
Jutt naistest, kellele meeldivad rikkad mehed on vaid jäämäe tipp turufundamentalismi mentaliteedist ning selle kujunemisest meie arenevas ühiskonnas. Arenev ühiskond vajab paremaid eeskujusid, kuid nii-öelda olude sunnil, kus paljud asjad meie ümber näivad olevat ebakindlad ja trööstitud, on loomulik, et endi huvid seatakse kõrgemale ühishuvidest. Sageli isegi rõhutatakse, et ühishuvi kõige edukamaks teenimiseks tuleb igaühel lasta teenida oma huve ning igasugused katsed kaitsta ühishuvi kollektiivse otsustamise abil moonutavad turumehhanismi.
Finantskriisi kiuste muutub paljude asjade väärtus. Me teame, et kinnisvara ja vallasvara hind on kukkunud märgatavalt, sest nõudlust selle järele enam ei ole, kuna inimestel pole enam vaba kapitali. Ajakirjandusestki on läbi jooksnud pealkirjad kuulsate inimeste "mänguasjadest", mille väärtus on omandanud teistsuguse tähenduse. Autodest, majadest ja luksusjahtidest on saanud lihtsalt koormavad nipsasjad ning nad ise tunnistavad seda! Neid nipsasju on tore omada ning see ei ole kellelegi kindlasti keelatud. Aga nii väikeses kohas nagu Eesti, kus kõik praktiliselt tunnevad üksteist ning kus naaber proovib naabrist parem olla, loovad just need samused ajakirjanduslikud kangelased meile valearusaamad ühiskonna mentaliteetidest ning ühishuvedest sunnivad inimesi nende samuste nipsasjade nimel pingutama ning laenu küsima. Ja siis põruma. Utoopiline on väita, et kuulsused ei tohiks omada ilusaid autosid ja maju, lihtinimestest rääkimata. Kindlasti ei jookse sellises majanduslikus "võidurelvastumises" kaasa kõik inimesed. Kuid siinkohale peaks kindasti paika väide, et üldsuse arvamuse kujundab just meedia.
Kuid ühiskonnaga on midagi korrast ära kui staatuse sümboliks on auto ning maja tähendab isiklikku kindlust, mille kahemeetriseid betoonvalle ehivad kirjad kurjadest koertest ja võimsatest valvesüsteemidest. Igal inimesel on oma eraelu ning eraomand mis kuulub vaid talle. Aga kui ma näen päevas mitu korda kriminaalsele väljanägemisele viitavat autot, mis tahab mind ülekäigurajal rataste alla ajada või neid "kindlusi", mis paistavad olevat kui Dracula lossid, ning kui satud nendega ühel tänaval kõndima, tunnetad alateadlikku tähelepanu. Justkui miskit õudset toimuks seal või tuleks seal kohe välja keegi vereimejat meenutav tegelane. Ning me rajame need ehitised nii nagu ise tahame. Ja vahet pole kelle maa peale või kui kõrged me need teeme. Mis see teiste asi on!
Eesti ühiskond vajub jälle kauboikapitalismi, mis tähendab silm-silma ja hammas-hamba vastu olekut ning kus lakkamatuks teguriks on kuritegevus ja selle nimel töötav organiseeritus. Eesti ei ole veel üle saanud üheksakümnendatest, see on jäänud meile kõigile meelde ning kui mälestuseks, millest haaratakse sarvist kui peaks juhtuma midagi, mis hakkab kas majanduslikku või poliitilist jalgealust kõigutama.
See oli minu väike ning kergesõnaline ülestunnistus sellest, mida ma olen hakanud viimasel ajal eriti märkama. Ennem see mulle niiviisi silma ei jäänud. Nüüd pean vaid märkima seda, et see mida näen, teeb mind murelikuks.