Turufundamentalism sotsiaalsuses ja finantskriisis

George Soros nimetas turufundamentalismi kui nüanssi, kus isiklikud huvid pannakse ühiskondlikest huvedest kõrgemale. Turufundamentalism lööb oma pale kõige paremini välja arenevatel turgudel, kus lisaks omahuvede kindlustamisele valitseb ka kauboikapitalism. Ma nimetaksin turufundamentalismi kapitalismi krooniks, millest järgmine samm oleks juba seadustest üle minemine.
Esmalt vaatleksin turufundamentalismi mõisted sotsiaalsest aspektist. Kõige ehedam näide turufundamentalismi ilmingutest on paljulevinud tõdemus meeste arvamusest, kus nad väidavad, et naisi huvitab vaid raha ning armastus ei ole oluline. Siit saab järeldada teisi aspekte nagu otsiks naine rahaga kaasnevat turvalisuse tunnet või koguni glamuuri ja omapärast uhkusetunnet. Seda muidugi vastavalt inimese haritusele ning sellele kuidas ta laseb sellel kõigel endast välja paista. Just turufundamentalism on seadnud inimeste (sedapuhku naiste) väärtushinnangud enda huvidele vastavaks ning loonud ühiskonda mõtteviisi, mis on raskesti muudetav ning loob üldistuse, mis läheb käiku alati siis kui näeme vastavat stereotüüpi või selliste omadustega naist.
Ma nimetaksin kauboikapitalismi kui välja arenemata ning "metsikut" turufundamentalismi arenevatel majandusturgudel. Seda võis kohata näiteks üheksakümnendatel Eestis. Kauboikapitalismi tingis suuresti ebastabiilne poliitiline olukord riigis, välja arenemata majandus ning segipaisatud ühiskonna moraalid. Kauboikapitalistid elavad alati tänases päevas, nad ei mõtle tulevikule ega kindlustundele. Nad on metsikud ning kartmatud ning valmis minema kas või üle laipade, et kindlustada oma huve. Just nagu kauboid Metsikus Läänes.
Miks ma räägin kauboikapitalismist? Nimelt, mulle tundub nagu tuleksid selle ilmingud tagasi meie ühiskonda. Ning selles ei ole seekord süüdi mitte ühiskond ega poliitiline süsteem, vaid majandus, mis on iga riigi funktsioneerimise alus.
Jutt naistest, kellele meeldivad rikkad mehed on vaid jäämäe tipp turufundamentalismi mentaliteedist ning selle kujunemisest meie arenevas ühiskonnas. Arenev ühiskond vajab paremaid eeskujusid, kuid nii-öelda olude sunnil, kus paljud asjad meie ümber näivad olevat ebakindlad ja trööstitud, on loomulik, et endi huvid seatakse kõrgemale ühishuvidest. Sageli isegi rõhutatakse, et ühishuvi kõige edukamaks teenimiseks tuleb igaühel lasta teenida oma huve ning igasugused katsed kaitsta ühishuvi kollektiivse otsustamise abil moonutavad turumehhanismi.
Finantskriisi kiuste muutub paljude asjade väärtus. Me teame, et kinnisvara ja vallasvara hind on kukkunud märgatavalt, sest nõudlust selle järele enam ei ole, kuna inimestel pole enam vaba kapitali. Ajakirjandusestki on läbi jooksnud pealkirjad kuulsate inimeste "mänguasjadest", mille väärtus on omandanud teistsuguse tähenduse. Autodest, majadest ja luksusjahtidest on saanud lihtsalt koormavad nipsasjad ning nad ise tunnistavad seda! Neid nipsasju on tore omada ning see ei ole kellelegi kindlasti keelatud. Aga nii väikeses kohas nagu Eesti, kus kõik praktiliselt tunnevad üksteist ning kus naaber proovib naabrist parem olla, loovad just need samused ajakirjanduslikud kangelased meile valearusaamad ühiskonna mentaliteetidest ning ühishuvedest sunnivad inimesi nende samuste nipsasjade nimel pingutama ning laenu küsima. Ja siis põruma. Utoopiline on väita, et kuulsused ei tohiks omada ilusaid autosid ja maju, lihtinimestest rääkimata. Kindlasti ei jookse sellises majanduslikus "võidurelvastumises" kaasa kõik inimesed. Kuid siinkohale peaks kindasti paika väide, et üldsuse arvamuse kujundab just meedia.
Kuid ühiskonnaga on midagi korrast ära kui staatuse sümboliks on auto ning maja tähendab isiklikku kindlust, mille kahemeetriseid betoonvalle ehivad kirjad kurjadest koertest ja võimsatest valvesüsteemidest. Igal inimesel on oma eraelu ning eraomand mis kuulub vaid talle. Aga kui ma näen päevas mitu korda kriminaalsele väljanägemisele viitavat autot, mis tahab mind ülekäigurajal rataste alla ajada või neid "kindlusi", mis paistavad olevat kui Dracula lossid, ning kui satud nendega ühel tänaval kõndima, tunnetad alateadlikku tähelepanu. Justkui miskit õudset toimuks seal või tuleks seal kohe välja keegi vereimejat meenutav tegelane. Ning me rajame need ehitised nii nagu ise tahame. Ja vahet pole kelle maa peale või kui kõrged me need teeme. Mis see teiste asi on!
Eesti ühiskond vajub jälle kauboikapitalismi, mis tähendab silm-silma ja hammas-hamba vastu olekut ning kus lakkamatuks teguriks on kuritegevus ja selle nimel töötav organiseeritus. Eesti ei ole veel üle saanud üheksakümnendatest, see on jäänud meile kõigile meelde ning kui mälestuseks, millest haaratakse sarvist kui peaks juhtuma midagi, mis hakkab kas majanduslikku või poliitilist jalgealust kõigutama.
See oli minu väike ning kergesõnaline ülestunnistus sellest, mida ma olen hakanud viimasel ajal eriti märkama. Ennem see mulle niiviisi silma ei jäänud. Nüüd pean vaid märkima seda, et see mida näen, teeb mind murelikuks.